Juri Lotman: sädelev vaim, armastav inimene

TÜ Raamatukogu ees on torud, kust purskab vett. Juri Lotmani monument. Semiootiline. Foto: Postimees.ee

Kui 6. oktoobril avati Tartu Ülikooli 375. aastapäeva tähistamisega seoses ülikooli raamatukogu esisel platsil Juri Lotmani monument (autorid skulptor Mati Karmin ja arhitekt Andres Lunge) – selleks korraldatud konkursi võidutöö –, siis rabas paljusid teose abstraktne vorm. Painutatud terastorud markeerivad Lotmani portree põhielemente, nn bemollnina, lainetavaid lopsakaid vurrusid ja einsteinlikku juuksepahmakat (välist sarnasust Einsteini tuntuks saanud portreega on Lotmani puhul varemgi täheldatud), mille otstest langevad veejoad basseini. Hämmastas autorite söakus esitada monumenti domineeriva osana purskkaevust.

Ometi, Juri Lotmani elu ja looming oligi otsekui üks lakkamatult pulbitsev purskkaev, milles ideede vihmajoad (teos kannabki nime «Vihm») täidavad basseini ehk tema kuulajas- ja lugejaskonna, vajuvad veekoguks ehk muutuvad meid kõiki ühendavaks vaimseks ruumiks, kust omakorda ammutatakse uut (mõtte)energiat purskkaevu käigushoidmiseks.

Selles mõttes tabasid autorid märki. Juri Lotmani monument ei sümboliseeri mitte ainult tema enda tähendust eesti ja maailmakultuuris, vaid on sümboliks ka semiootikale, mõtlemismeetodile ja vaimuvaldkonnale, mille üheks sambaks Juri Lotman oli.

On praegugi ja tulevikus, arvestades kas või Lotmani teoste, näiteks viimati ta vaimse testamendi «Kultuur ja plahvatus» (eesti k 2001) levikut erinevates tõlgetes, Lotmani tsiteeritavust (ta kuulub Eestist pärit enim viidatavate teadlaste tippu) ja koolkondlikku paisuvust. Tõesti, Lotmani leiutatud tähenduslike seoste kontiinumit tähistav «semiosfääri» mõiste paistab laienevat talle endalegi.

Juri Lotman on ise üks paisuv semioos, ja usutagu mind – see ei ole apoloogia, vaid tõsiasja tunnistamine.

Marek Tamme koostatud lühike läbilõige Juri Lotmani epistolaarsest pärandist üksnes kinnitab seda. Selle aluseks on 1997. aastal Lotmani kauaaegse sõbra ja kolleegi Boriss Jegorovi koostatud Lotmani «Kirjad» (vene keeles, 1997) – 732 kirja oma lähedastele, kolleegidele ja sõpradele –, millest eesti keeles esitletakse kimbuke kirju «kallile perekonnale», Tartu Ülikoolis 1954–1960 vene kirjandust õpetanud ja 1962 Leningradi naasnud Boriss Jegorovile, Lotmani kursusekaaslasele Faina Sonkinale, lingvistile ja kulturoloogile, mitme uurimistöö kaasautorile Boriss Uspenskile, koos Lotmaniga humanitaarteaduses strukturaalsemiootilise meetodi rakendajale Vjatšeslav Ivanovile ja kulturoloogile Vladimir Toporovile.

Lotmani kõrval on nii

B. Jegorov, B. Uspenski, V. V. Ivanov kui ka V. Toporov autoriteedid mitte ainult vene kultuuri uurimises, vaid ka humanitaarteaduslikes teooriates.

Jegorov põhjendab Lotmani kirjade avaldamist tõdemusega, et kui väljapaistev isiksus, kes kirjandusteadlase, kulturoloogi ja õppejõuna Lotman kahtlemata oli, lahkub elust, siis viib ta endaga kaasa terved teadmiste, ideede ja tunnete maailmad. Enamikku neist pole võimalik taastada, kuid mingid osakesed säilivad tema kaasaegsete mälestustes, märkmetes, kirjavahetustes.

Seepärast, isiksuse kui terviku ning tema loomeprotsessi mõistmiseks osutub samavõrd olulisteks tema loengukonspektide, mustandite, märkmete, artikliembrüode avaldamine, väidab Jegorov. Neis nagu veetilgas peegeldub kogu looja maailm.

Seda enam, et Jegorovi sõnul, «peaaegu iga Juri Mihhailovitši kiri on andekas teos» («Πисьма», 1997, lk 7), mis toob esile tema žanritundlikkuse ja loovuse. Neis kirjades on poleemikat, eneseirooniat, huumorit, ideede kirglikku otsingut ja leide, koguni artiklikonspekte, olu- ja reisikirjeldusi, pihtimusi, lüürilisi mõtisklusi.

Marek Tamm on seadnud valiku sihiks «näidata ühelt poolt Lotmani isiksust hästi avaralt ja teiselt poolt asetada rõhk ennekõike tema teaduslikele otsingutele ja tõekspidamistele». (Järelsõna, lk 103).

Selle ülesandega on hakkama saadud. Avaldatud kirjad toovad esile puhuti kannatuseni ulatuva Lotmani kui armastava inimese. Ma ei pea mitte ainult silmas tema peret ja lähedasi ümbritsevat armastust, mida reedab kas või üksainus repliik: teda ei pane muretsema surmahaigusega võitlemise valud, vaid «palju murelikumaks teeb mind miski muu: mõtted (eriti öised) selle üle, kuidas need, kes pärast mind jäävad, siin ots otsaga välja tulevad» (lk 47).

Juba kõikuva tervisega riskides võtab ta ette 1992. aasta veebruaris reisi Venezuelasse Caracasesse, sest teda meelitab preemia – muidugi kirjutab ta sellest eneseirooniaga – tuhat dollarit, millega ta loodab toetada oma lähikondseid ning nende peresid (lk 59).

Selle perekondliku altruismi kõrval kohtame kirjades aga ka armastust kui kaastunnet, humanismi aluseks olevat puhast inimarmastust. Isegi kriitilistes hinnangutes mõnele oma kolleegile, mis ulatub pehmest irooniast (Adams, Reifman) lõikava sarkasmini (Laugaste, Koop) või meditsiinilise tõiga täheldamiseni (närvihaige VB), püüab ta vältida selle käsitlemist etteheitena.

Lotman ei taha kellelegi haiget teha, kuigi ta ise oli aastaid julgeoleku-, partei-, teadus- ja ülikooliametnike tagakiusatav. Ent ta ise ei esitlenud end kunagi märtrina, vaid püüdis kõigest suuremeelselt üle olla ja ikkagi oma vaimule väljendust leida.

Arvustuse vähene ruum ei võimalda siinkohal iseloomustada lähemalt Lotmani kirjadeski avalduvaid geniaalseid mõttevälgatusi.

Näiteks 1982. aastal Vernadskist inspireeritud järeldus, et «ainult mõistuse olemasolu seletab mõistuse olemasolu» (st semiosfääri olemasolu annab tähenduse üksikfaktile) (lk 74) või 1963. aastal arendatud mõte kunstiteose struktuuri eripärast võrreldes folkloorsete, keskaegsete tekstidega – eelmäng 1970 ilmunud Lotmani ühele peateosele «Kunstilise teksti struktuur» (eesti k 2006).

1985. aastal avab Juri Lotman kirjas B. Jegorovile oma kreedo, mis kaunistab Eesti läbi aegade üht suuremat teadlast ja teeb temast meile kõigile mitte ainult teadlas- vaid ka inimliku eeskuju:

«Minu vabadus on vabadus illusioonidest. Kui kõik seebimullid lõhkevad, jääb järele vabadus, ning minus toimub viimastel aastatel hinge lõplik ja julge puhastumine seebimullidest. Lõppjoonele jõudmise ajaks peab ruum olema puhas.»

Raamat

Juri Lotman

«Valik kirju»

Koostanud Marek Tamm, eestindanud Jüri Ojamaa ja Maiga Varik

Loomingu Raamatukogu 8–9, 2007